Sõgelite saaga

Kirjeldus

„Peaeesmärk, mille nimel olen viimased ligi kolm aastat võidelnud, jätta maha endast
mingi jälg, on täidetud,” tõdeb Urmas Sõgel (1952-2019) oma mälestusteraamatu vähem
kui aasta enne surma kirjutatud epiloogis.
Kuigi Sõgeli memuaarid on tõesti väga isiklikud ning autor võib olla kohati väga armutu –
ka oma lähedaste, eelkõige aga siiski iseenda suhtes – on see teos siiski midagi enamat
kui ühe inimese püüe jätta endast maha mingi jälg.
„Sõgelite saaga” on väärtuslik lisandus juba ilmunud Eesti NSV juhtkonda või selle
lähedusse kuulunute mälestustele. Täpsemalt: see annab hea sissevaate võimuladviku
võsukeste ja 70ndatel karjääri alustanud parteilaste ellu ja mõttemaailma. Urmas Sõgel
toob raamatus ära ka väljavõtteid oma vanemate kirjavahetusest. Nende ja autori isiklike
mälestuskildude kaudu saab lugeja nõnda ka ülevaate tema isa, kurikuulsa
kirjandusideoloogi Endel Sõgeli (1922-1998) elust ja kompromissitult kommunistlikust
ilmavaatest.
Kuid eelkõige on „Sõgelite saaga” sissevaade 1970ndatel karjääri alustanud komparteilase
elusaatusesse – oli see ju põlvkond, kelle karjäärivalikud suuresti ei teostunud, kes pidi
end 1980ndtate lõpul ümber häälestama ning uute oludega kohanema. Mõni kohanes
paremini, teine halvemini – ka kaasteeliste elusaatusele heidab Sõgel oma lobedas ja
rahvalikus keeles kirja pandud memuaarides pilgu.
Mis öeldust on tõsi, mida mäletavad Sõgeli sõbrad, tuttavad ja vaenlased teisiti, jäägu iga
lugeja enda otsustada. Kokkuvõttes on aga hea, et Urmas Sõgelil jätkus eluõhtul
kindlameelsust enda elutee kirja panna: meenutuseks vanadele, õpetuseks – aga enamgi
veel vist suisa hoiatuseks – noortele.